Täna algas meie töö vabatahtlikena. Tuutor Victor sõidutas meid hommikul Los Tilose koolimajja,
kus toimus suvelaager 6-12 aastastele lastele. Meie vabatahtlike korraldada oli käsitöö- (1,5 h) ja
muusikatuba(1 h). Eelnevalt tutvusime personaliga ja teiste vabatahtlikega, kes meid töötubade
läbiviimisel aitasid. Lastele suvelaagritele korraldamisel Galiitsias on silmatorkavaks faktiks, et
kasutatakse väga paljude vabatahtlike abi.
Meie töötubade grupis oli 13 last vanuses 6-8. Valmistasime ette viltimise töötoaks vajalikud
materjalid. Eriti ilusad olid eestist toodud värvilised villakuhilad. Eesmärgiks oli valmistada endale ilus
ja värviline rütmipill-villapall . Selleks vajasime üllatusmune, mille šokolaadist ümbristesse lapsed oma
hambad rõõmsalt kohe sisse lõid.
Veronika jagas pikema jututa hispaaniakeelseid juhiseid. Oleme kogu reisi vältel imetlenud Veronika
keeleoskust, mida ta suhtlemisel hispaanlastega mängleva kergusega kasutab. Kaie ja Kaidi räägivad
rohkem inglise keeles, neid aitab tõlkimisel meie tuutor Victor ja juba järjest rohkem hakkavad nad
kasutama ka hispaaniakeelseid väljendeid. Kuna igal õhtul toimuvad meil Mariti karmil juhendamisel
hispaania keele tunnid, siis hakkame juba ennast seda keelt kasutades järjest kindlamalt tundma.
Veronika avastas nende tundide käigus hispaaniakeelsed audioraamatud, mida ta ka kodus edasi hakkab
kuulama.
Ega see rütmipilli valmistamine nüüd nii lihtne protsess polegi. Muudkui vali värvilist villa, kasta märjaks,
seebita, paita, patsuta, silu, rulli ja vaata, et see kõik koost ära ei laguneks. Viltimisekspert Veronika
sai isiklikult mitu korda iga lapse juurde juhatatud, et ta oma vilunud kätega tuvastaks, missauguses
järgus valmiv rütmipill parasjagu lapsukestel on. Meeldiv oli näha, et lapsed olid selle tegevuse juures
innukad, lausa üllatav oli nende distsiplineeritus ja viisakus. Oletame, et need pereväärtused, mida siin
erinevate põlvkondade poolt järeltulevatele põlvkondadele jagatud ongi selle suurepärase tulemuse
andnud. Ilmselgelt oli näha, et kasvatajad ja ka meie tuutor Victor Don Bosco keskusest ausatavad lapsi
ja pöörduvad nende poole suure armastuse, viisakuse, lugupidamise ja tähelepanelikkusega. Töötoa
tulemusena valmisid imeilusad ja kirjud rütmipillid.
Pärast väikest söögipausi jätkus lastega muusika töötuba. Repertuaaris olid laulumängud („Me
lähme rukist..“, „Kes aias....“; lauludest „Laevuke läks merele“, pillilugu reilender). Vahepeal pikkisid
vabatahtlikud muusika ja laulu keskele küsimusi Hispaania kohta ja palusid ära arvata erinevaid fakte
meie Eestimaa kohta. No näiteks, kui palju külma meil talvel Eestis on. Lubati minna koju jääkappi järele
proovima:P
Kõik tantsumängud tehti rõõmsalt kaasa ja laulude ajal jagasime välja Eestis varem valmistatud
rütmipallid. See tekitas veel rohkem elevust ja küsimusi, millal nende pallid ära kuivavad ja kuna neid
kasutada saab.
Veronika tutvustas ka enda vilditud raamatut pimedatele lastele, mille me kingime järgmisel nädalal
pimedate laagrile, kus laagri direktor on samuti pime mees. Ta hindab väga pimedatele inimestele
toimetuleku õpetamist ja nende oskuste pidevat treenimist ning parandamist.
Veronika esinemine lastele võeti vastu empaatiliselt ja tähelepanuga, on ilmselge, et need lapsukesed
nüüd teavad, et ka pimedad inimesed oskavad teha ilusat käsitööd, mängida kannelt, luua laule, õppida
ära hispaania keel ja suhelda selles vabalt. Kaie ja Kaidi on kahtlemata võitnud kõikides töötubades
lapsukeste südamed oma siira suhtlemise ja abivalmidusega. Tänu nende tähelepanelikkusele said kõik
sellel päeval kenasti tehtud.
Peab ütlema, suure üllatuse on minule ja Kristile valmistanud MEIE VABATATHLIK Veronika, kes alates
kolmandast päevast hakkas liikuma järjest julgemalt selles linnas valge kepiga. Siinkohas peab ütlema, et
Veronika ei olnud Eestimaal kõige rõõmsam, kui palusime tal tungivalt valge kepp kaasa võtta. Veronika
kaotas lõplikult nägemise paar aastat tagasi ning ei olnud enne seda aktiivne valge kepi kasutaja, Tartu
linnas liigub ta rohkem oma koeraga, kes teda saadab. Tänaseks on Veronika aru saanud, et valge kepi
kasutamine annab talle Santiago de Compastelos väga palju vabadust ja iseseisvamat liikumist. Me
oleme rõõmsad koos Veronikaga!!!!!!!!
Meie töötoa lõpus žongleeris meie tuutor ( tuutor on see, kes varustab vabatahtlikke tööga) oskuslikult
vilditud pallikestega ning teenis sellega ära üleüldise imetluse. Lapsukesed püüdsid teda jäljendada,
ilmselt võib sellest kujuneda suvelaagri tore võistlusala.
Lahkusime Los Tilosést laste laulu saatel, kätega tehti laineid ja hüüti : “Eestlased on coolid!!!!“.
Tüdrukud tahtsid lausa kaasa tulla.
Algas lõuna, tuli siesta, tulid jalutuskäigud, suhtlemised teiste vabatahtlikega ning õhtu oli samuti meie
päralt. Saabus Marit Johansoni ning tema sõpruskond, kes kõik tahtsid meiega kohtuda. Maandusime
ühes mõnusas baaris, kus tellisime juua ja tapasid (tapad on suupisted, mida hispaanias antakse joogi
kõrvale tasuta) ning suhtlesime elavalt meie uute sõprade Sophie, Gavini, Mar´i ( Mar on hisp.keeles
meri) ja Rayaniga. Tänav nimega San Pedro , kus me ka elame, on mitmeks päevaks hõivatud laadaliste
ja folkmuusikute poolt.
Peagi köitis meie tähelepanu Galiitisa meeste trio, kes kõik mängisid suurtel tambuurinidel
(panderetadel). Läksime lähemale ja julgustasime Veronikat tantsima, kuna lava ees tantsisid galiitsia
mehed , naised ja lapsed imeilusalt ja graatsiliselt oma rahvatantsu. |Ja sssssssssiiiiiiiiiiiiiiiis hakkas
Veronika tantsima. Ja uskuge mind, see on sündmus Lõpuks tantsis ta koos minu ja Mar´iga ja Maritiga
lava eest autentse meesansambli muusika saatel. Imetlusväärne oli Veronika jaoks see, et vahepeal üks
neist hüüdis vanaaegsesse ruuprisse tervitusi ja fraasi, et nad on moodsad! Mina ja Veronika jätsime
seltskonnaga hüvasti ja suundusime rahulolevatena oma elamisse möödudes teel paljudest tordatest
inimestest, kes hakkasid silma rõõmsameelsuse ja heasüdamlikkusega. Ülejäänud seltskond tantsis kella
kaheni öösel ning seejärel külastasid veel jazzi baari.
Palju ilusaid inimesi, palju muusikat, palju avastusi, palju emotsioone ja teadmist, et meie töötoad on
hinnatud väikeste laste, nende vanemate ning Don Bosco töötajate poolt ning teadmine, et me oskame
nende väikeste laste tähelepanu köita ning anda neile arusaadavalt midagigi meie kultuurist – see kõik
on väga hea tunne. Oleme ise saanud selle nädala jooksul siin ahmida endasse tohutult armastust selle
maa inimestelt ning juua suure sõõmu Galiitsia muusikapärandist.
Veronika tsitaat: See on tunne, mida peab siin ise kogema! Tulge vabatahtlikeks!!!
Nos vemos pronto, amigos!
Inge
No comments:
Post a Comment