Wednesday, July 4, 2012

Viieteistkümnes päev 5.juuli

Kaidi sünnipäev!

Neljateistkümnes päev 4.juuli

 Hommik algas töötoaga. Esimene töötuba oli kell 10.30, mis kestis tund aega ja 3-6 aastastega. Ettevalmistus oli päris keeruline, sest nendega on tund aega päris keeruline teha, eriti siis kui me ei tee hispaania keelseid asju, arvan ma. Poole tunni möödudes tegimegi pissipausi. Pärast pissipausi oli suhteliselt keeruline vaikust saavutada, sest nad oli nii erksad. Lõpuks üks vabatahtlik, kes oli neile kasvatajaks, saavutas vaikuse. Tegime ühe toreda mängu, mis läks neile väga peale. Nimelt, mängisime rütmimängu, kus laps läheb ringi keskele ja teeb plaksutades mingi rütmi ning teised siis kordavad. Alguses ei saanud käima, aga pärast ei saanud pidama. Ühesõnaga, rütmimängu võib teinekordki teha.
 Teises töötoas olid juba vanemad lapsed. Nad oli 8-12 aastased, kellega tegime viltimist kui ka laulmist ja tantsimist. Nendega oli juba palju kergem. Kõik olid viltimisest huvitatud, sest hispaanlaste jaoks on see täiesti uus. Kuna nad said pallidega enam-vähem poole tunniga valmis, siis tegime ka muusikat ja mõned mängud. Kõige rohkem meeldis neile toolimäng. See on see kui tehakse toolidest ring, aga istmed väljapoole. Muusika saatel liiguvad lapsed ringis toolide ümber ja alati jääb keegi ilma toolita ja lendab mängust välja. See tekitas neis sellist adrenaliini, et seda oli lausa tore vaadata.
 Pärast töötube hakkasin tuppa liikuma, aga mulle tulid vastu kaks tütarlast, kes soovisid, et ma teeks neile soengu(kalasabasid, punupatse jms). Nii kui ma panin selle tüdruku pingile istuma ja hakkasin punuma, siis kogunes sinna terve rida tüdrukuid, kellel olid samad soovid. Mul oli lausa rõõm neile punutisi teha, sest nende jaoks on see kuidagi eksootiline.
Kell 14:30 hakkas lõunasöök, mis oli megamaitsev nagu alati. Pärast lõunasööki läksime Ingega Mariti poole Kaidi sünnipäeva puhul ettevalmistusi tegema. Kaidil pole loomulikult ainugi, sest me kavatseme teha talle üllatuse. Eks näis, kuidas see välja tuleb.

Tervitades,
Kaie

Monday, July 2, 2012

Kolmeteistkümnes päev 3.juuli

Kaheteistkümnes päev 2.juuli

Üheteistkümnes päev 1.juuli


Tere Rahvas!

Olen isiklikult väga rõõmus, et sain tuttavaks Sophiga, sest ta on lihtsalt nii hea, tore, armas. lahke ja sümpaatne. Ühesõnaga ta on täis headust ja mulle meeldivad sellised inimesed.
Nimelt, tuli meile järele Sophie, kes viis meid oma maakodusse. Meie autos olid Kristi, Kaidi, Veronika, Sophie ja mina. Ingele tuli mõne aja pärast Marti Pilari autoga järgi, kuna Mariti auto on remondis.

Esimese peatuse tegime ühe laia jõe ääres. Arvasime, et lähme ujuma, kuid vett katsudes, kadus ise ära. Selle asemel nautisime kaunist loodust, linnulaulu ja veesulinat.
Mõne aja pärast ütles Sophie, et peame natukene tagasi sõitma, sest Marit ootas meid kuskil bensiinijaamas, kuna ta ei osanud Sophie maakodusse sõita. 


Niisiis, kohtusimegi bensuka juures ning sealt suundusime sihtkohta, kus ootas meid Gavin, Sophie elukaaslane. Gavin on samuti väga huvitav kuju. Ta on väga tark ja andekas nii mõnelgi erialal. Nimelt, Sophie maakodu on renoveeritud enamjaolt Gavini poolt. Ta pole õppinud puusepaks ega ka ehitajaks, tal on lihtsalt kuldsed käed. Loomulikult pole neil kõik seal valmis, sest nad teevad seda ainult kahekesi ja nad on elanud seal, kui ma ei eksi, kolm aastat ja ka mitte püsivalt. Esiteks on nad mõlemad lakto-ovovegetariaanlased. Mis tähendab, et nad söö liha, aga söövad muna, piimatooteid ja mett.

Kui me kohale jõudsime, tegi Gavin Kaidile ja mulle oma aias tuuri. Tal kasvab seal pogand, kabatšok, küüslauk, sibul , erinevast sordist peete, kõrvits, arbuus, till, hernes jne + neil on kanad, kust nad saavad mune. Niimoodi jõuab nende lauale söök suvel perioodil. 
Korjasime aiast korvi ka salati jaoks igasugust kraami. Sophie ja Gavin valmistasid väga maitsva söögi meile. 



Kui olime lõunasöögi lõpetanud, siis mängisime paar lugu Sophie'le ja Gavinile ning tantsisime ka nõianeitsit kõik koos. 
Kui olime söögiga ja muusikaga ühelepoole saanud, siis suundusime ujuma. Autoga läksid Veronika, Kaidi, Gavin(juht) ja mina ning teised läksid jala. Kõndijad said kaunist loodust nautida, sest see ümbrus oli tõesti väga kaunis. Meie kohtasime teepeal Gavini head naabrit Pepet, kelle lehmad kõndisid keset autoteed ja kelle koer Pastor oli megasõbralik ja armas. 

Kaidi ja Sophie olid kõige julgemad. Nemad käisid üleni vees ära. Ma arvan, et vee temperatuus oli umbes 14 kraadi ja see oli allikavesi. 

Ujumas tagasi jõudes valmistusime tagasi sõidule, sest meid ootas don Boscos õhtusöök ja mäng Hispaania-Itaalia vahel. Meie 45minuti pikkuse sõidu ajal üritasin teha pilte kaunist maastikust. 


HISPAANIA VÕITIS EMi


Saturday, June 30, 2012

Kümnes päev 30.juuni

Tänane päev algas kerge ehmatusega „mis kell juba on?“ „kus Veronika on?“, sest eile korraldas Veronika meile tõelise üllatuse- läks ise teise korruse neljast trepist alla, avas välisukse, mööda tänavat seina äärest hoides astus umbes 20 m, siis ületas teed, otsis üles värava, läks alla üpris kõrgest ja laiast trepist ja jõudis mööda staadioni äärt uude majja, istus kohvikusse ja kui Inge kohale jõudis oli Veronika jõudnud juba kohvi välja valada J. Olime väga uhked ja rõõmsad, kõige rohkem muidugi Veronika ise.

Niisiis algas tänane puhkepäev hilise hommikusöögiga (10:00). Mulle tundub, et meie vastuvõtjad tabavad järjest rohkem meie toitumistavasid..nüüd on hispaania hommikusöögi- kuiviku ja marmelaadi kõrvale juba ka jogurt ja puuvili, juustu veel ei oleJ.
Hommikulaulas kisub meil alati grupitööks (J). Käsitleme väga elulisi teemasid- lõbusaid ja tõsiseid ka, Kaidi lause tänasest hommikust- „ah, kui hea teema jälle“ -meil neid jätkub. 
Edasi võtsime ette Kaidi eestvedamisel väikse koristamise oma tubades. Veronika harjutas flööti. Kaidi üllatus ilusatest flöödihelidest-kas tõesti Veronika?.
Siis tuli meie mentor Marit. Kui Marit tuleb, siis tuba rõkkab naerust- tema huumorimeel ja ellusuhtumine on ühe sõnaga LAHE ja veel teise sõnaga- INSPIREERIVJ.
Lõunasöögiks (14:30)oli meil täna hispaania köögile omane supp- FABADA. Väga maitsev oasupp. Ja imeline kook, sarnanes meile tuntud napoleoniga.
Peale head sööki tegime plaane homseks küllaminekuks- Mariti inglannast sõbra Sophie juurde. Homse päeva tarvis oli vaja kohaliku bossi Farrucoga mõningaid asju arutada. Arvake ära, kes seda tegi? VERONIKA, hispaania keeles! Natuke Marit aitas. Jälle rõõm. Lapsepõlv on läbi saamas, tuleb õppida ise enda eest seisma.
Peale lõunat suundusime otse mööda meie kodutänavat kesklinna poole laadale, kahelpool tänavat müügiletid kõiksugu käsitööga- ehted, muusikainstrumendid, kudumid ja isegi VILLA. Veronika ostis kohaliku kaupmehe käest galiitsia lamba villa. Noormehel oli letil igasusust vilditud käsitööd, mis vaimustas Veronikat- siin tuntakse seda ka! Veronika arvas, et teeb endale ostetud villast koti.
Veronika salvestab mälestusi omal moel- kui nägijad teevad pilte, siis tema paneb diktofoni käima ja salvestab ümbritsevaid helisid. Täna mängis Veronikale laadal üks muusikainstrumentide müüja oma pille- parmupilli, didgeridood, väikseid taldrikuid ja erinevaid vilesid...inimesed on siin avatud ja lahked.
Laadaseltskond oli kirju- rohkelt hipivälimusega mehi ja naisi. Marit ütleski, et Santiago pidi olema hipide mekaJ. Lõppes meie laadalkäik tangorütmide saatel. Tänaval toimus tangotantsu kursus algajatele, kutsuti inimesi üles tangoklubiga liituma. Väga meeleolukas.
Peale laata istusime kohvikus ja nautisime külma jooki. Pärast ostlesime homse külaskäigu tarvis. Jalutasime Santiago vanalinnas. Milline arhitektuur! Kivi ja sepis, puituksed ja nikerdused. Omaette teema on KOPUTID. Vau! Luban, et pildistan ja näitan teile ka!
Enne õhtusööki oli väike puhkus. Kirjutan blogi (kuulen, kuidas meie lõuna-ameeriklannast  kokk Reina õhtusööki valmistades laulab...armas) ta kokkab hästi, väga head söögid, eriti liha ja kõiksugu salatid...mul on vist kõht tühi, uue režiimiga jõudnud harjuda...kodus ei söö ma üldiselt nii hilja kunagi. Siin algab õhtusöök kell 21:30.
Nautisime õhtusööki. Täna pakuti õhtuks GAZ PACHOt – külm tomatisupp. Ja siis TORTILLAt- hispaania omlett kartuli ja sibulaga. Maitsev!
Kuidagi juhtub see meiega juba mitmendat korda, et teemad, mis kerkivad söögilauas ei kvalifitseeru üldse söögiaua-juttudeks. Nii ka tänaseks teemaks kujunesid Pärnu „maskotid“ (Õnge-Enn, Kuuli-Raul, Flaksi-Mati ja Pudeli-Vovka), oman infot endise pärnakana. Inge mind muidugi eriti ei uskunud, naeris küll pisarateni, aga ma ütlen teile -see on tõsi. Neid teavad kõik, kes Pärnus kasvanud.
PS! Meil on väga lahe seltskond. Kaidi ja Kaie on kaunid, targad, asjalikud tütarlapsed. Veronika-sihikindel, laia silmaringiga noor naine, kes ei löö verest välja mitte millegi ees. Inge- suurepärane reisikaaslane, „generaator“-kellel ideid jagub igaühe ja iga asja jaoks- iga ilmagaJ.





Tervitustega Santiago de Compostelast 

Kristi 

Salesianos Centre Don Bosco




Üheksas päev 29.juuni


Kuna mina hommikusöögile põhimõtteliselt ei jõudnud, siis minu jaoks päev algas muusika töötoaga. Töötoas olid lapsed vanuses 9-12. Ma pean ütlema, et hispaania lapsed on kohutavalt sõnakuulelikud, rahulikud ja kuidagi täiskasvanulikumad. Superlapsed lihtsalt! Võtsid aktiivselt osa, keegi ei vingunud ega virisenud. Osad rääkisid isegi kaasa. Ning veel positiivselt imestama-panevam asi minu jaoks oli see, kuidas üks poiss(umbes 9-aastane) teadis Eesti lipu värve, peast. WOW! :)

Igatahes, kui see põnev töötuba nende toredate ja nunnude lastega läbi sai, kutsus Victor mind ja Kaiet lastele patse punuma. Vot see oli alles põnev. Kui Kaie, pro nagu ta on, oma esimese patsiga valmis sai, tormas terve kari väikseid pruunisilmseid ja paksujuukselisi Hispaania tüdrukuid meie juurde, et me nende juustega tegeleksime. Kahjuks ei jõudnud me(pigem siiski Kaie) just väga paljude juustega imet teha, sest aega oli väga vähe ja soovijaid ja soove liiga palju.

Lõunapaiku läksime mina ja Kaie linnapeale shoppama. Nägime niiiiii palju trina-träna poode, mis mulle hullult meeldisid, aga Kaie oli neist üsna tüdinenud. Kuid Kaie oli see-eest hullult puuviljapoodidest huvitatud, mis jällegi mind sel hetkel väha ei ahvatlenud. Lõpuks pidin ikka mina tema puuvilja ja tema minu trina-träna poega leppima.

Õhtusöök oli super, nagu alati.
Pärast õhtusööki läksime Kaiega kohalikku bändi kuulama, mis minu arust oli SUPER, aga Kaie ütles, et tal polnud lärmi isu ning me läksime pärast paariminutist kontserdi nautimist linnapeale jalutama ja kui vihma ladistama hakkas, siis tulime koju ära, tuttu!




Kaidi

Thursday, June 28, 2012

Kaheksas päev 28.juuni


Täna algas meie töö vabatahtlikena. Tuutor Victor sõidutas meid hommikul Los Tilose koolimajja,
kus toimus suvelaager 6-12 aastastele lastele. Meie vabatahtlike korraldada oli käsitöö- (1,5 h) ja
muusikatuba(1 h). Eelnevalt tutvusime personaliga ja teiste vabatahtlikega, kes meid töötubade
läbiviimisel aitasid. Lastele suvelaagritele korraldamisel Galiitsias on silmatorkavaks faktiks, et
kasutatakse väga paljude vabatahtlike abi.

Meie töötubade grupis oli 13 last vanuses 6-8. Valmistasime ette viltimise töötoaks vajalikud
materjalid. Eriti ilusad olid eestist toodud värvilised villakuhilad. Eesmärgiks oli valmistada endale ilus
ja värviline rütmipill-villapall . Selleks vajasime üllatusmune, mille šokolaadist ümbristesse lapsed oma
hambad rõõmsalt kohe sisse lõid.

Veronika jagas pikema jututa hispaaniakeelseid juhiseid. Oleme kogu reisi vältel imetlenud Veronika
keeleoskust, mida ta suhtlemisel hispaanlastega mängleva kergusega kasutab. Kaie ja Kaidi räägivad
rohkem inglise keeles, neid aitab tõlkimisel meie tuutor Victor ja juba järjest rohkem hakkavad nad
kasutama ka hispaaniakeelseid väljendeid. Kuna igal õhtul toimuvad meil Mariti karmil juhendamisel
hispaania keele tunnid, siis hakkame juba ennast seda keelt kasutades järjest kindlamalt tundma.
Veronika avastas nende tundide käigus hispaaniakeelsed audioraamatud, mida ta ka kodus edasi hakkab
kuulama.

Ega see rütmipilli valmistamine nüüd nii lihtne protsess polegi. Muudkui vali värvilist villa, kasta märjaks,
seebita, paita, patsuta, silu, rulli ja vaata, et see kõik koost ära ei laguneks. Viltimisekspert Veronika
sai isiklikult mitu korda iga lapse juurde juhatatud, et ta oma vilunud kätega tuvastaks, missauguses
järgus valmiv rütmipill parasjagu lapsukestel on. Meeldiv oli näha, et lapsed olid selle tegevuse juures
innukad, lausa üllatav oli nende distsiplineeritus ja viisakus. Oletame, et need pereväärtused, mida siin
erinevate põlvkondade poolt järeltulevatele põlvkondadele jagatud ongi selle suurepärase tulemuse
andnud. Ilmselgelt oli näha, et kasvatajad ja ka meie tuutor Victor Don Bosco keskusest ausatavad lapsi
ja pöörduvad nende poole suure armastuse, viisakuse, lugupidamise ja tähelepanelikkusega. Töötoa
tulemusena valmisid imeilusad ja kirjud rütmipillid.

Pärast väikest söögipausi jätkus lastega muusika töötuba. Repertuaaris olid laulumängud („Me
lähme rukist..“, „Kes aias....“; lauludest „Laevuke läks merele“, pillilugu reilender). Vahepeal pikkisid
vabatahtlikud muusika ja laulu keskele küsimusi Hispaania kohta ja palusid ära arvata erinevaid fakte
meie Eestimaa kohta. No näiteks, kui palju külma meil talvel Eestis on. Lubati minna koju jääkappi järele
proovima:P

Kõik tantsumängud tehti rõõmsalt kaasa ja laulude ajal jagasime välja Eestis varem valmistatud
rütmipallid. See tekitas veel rohkem elevust ja küsimusi, millal nende pallid ära kuivavad ja kuna neid
kasutada saab.

Veronika tutvustas ka enda vilditud raamatut pimedatele lastele, mille me kingime järgmisel nädalal
pimedate laagrile, kus laagri direktor on samuti pime mees. Ta hindab väga pimedatele inimestele
toimetuleku õpetamist ja nende oskuste pidevat treenimist ning parandamist.

Veronika esinemine lastele võeti vastu empaatiliselt ja tähelepanuga, on ilmselge, et need lapsukesed
nüüd teavad, et ka pimedad inimesed oskavad teha ilusat käsitööd, mängida kannelt, luua laule, õppida
ära hispaania keel ja suhelda selles vabalt. Kaie ja Kaidi on kahtlemata võitnud kõikides töötubades
lapsukeste südamed oma siira suhtlemise ja abivalmidusega. Tänu nende tähelepanelikkusele said kõik
sellel päeval kenasti tehtud.

Peab ütlema, suure üllatuse on minule ja Kristile valmistanud MEIE VABATATHLIK Veronika, kes alates
kolmandast päevast hakkas liikuma järjest julgemalt selles linnas valge kepiga. Siinkohas peab ütlema, et
Veronika ei olnud Eestimaal kõige rõõmsam, kui palusime tal tungivalt valge kepp kaasa võtta. Veronika
kaotas lõplikult nägemise paar aastat tagasi ning ei olnud enne seda aktiivne valge kepi kasutaja, Tartu
linnas liigub ta rohkem oma koeraga, kes teda saadab. Tänaseks on Veronika aru saanud, et valge kepi
kasutamine annab talle Santiago de Compastelos väga palju vabadust ja iseseisvamat liikumist. Me
oleme rõõmsad koos Veronikaga!!!!!!!!

Meie töötoa lõpus žongleeris meie tuutor ( tuutor on see, kes varustab vabatahtlikke tööga) oskuslikult
vilditud pallikestega ning teenis sellega ära üleüldise imetluse. Lapsukesed püüdsid teda jäljendada,
ilmselt võib sellest kujuneda suvelaagri tore võistlusala.

Lahkusime Los Tilosést laste laulu saatel, kätega tehti laineid ja hüüti : “Eestlased on coolid!!!!“.
Tüdrukud tahtsid lausa kaasa tulla.

Algas lõuna, tuli siesta, tulid jalutuskäigud, suhtlemised teiste vabatahtlikega ning õhtu oli samuti meie
päralt. Saabus Marit Johansoni ning tema sõpruskond, kes kõik tahtsid meiega kohtuda. Maandusime
ühes mõnusas baaris, kus tellisime juua ja tapasid (tapad on suupisted, mida hispaanias antakse joogi
kõrvale tasuta) ning suhtlesime elavalt meie uute sõprade Sophie, Gavini, Mar´i ( Mar on hisp.keeles
meri) ja Rayaniga. Tänav nimega San Pedro , kus me ka elame, on mitmeks päevaks hõivatud laadaliste
ja folkmuusikute poolt.

Peagi köitis meie tähelepanu Galiitisa meeste trio, kes kõik mängisid suurtel tambuurinidel
(panderetadel). Läksime lähemale ja julgustasime Veronikat tantsima, kuna lava ees tantsisid galiitsia
mehed , naised ja lapsed imeilusalt ja graatsiliselt oma rahvatantsu. |Ja sssssssssiiiiiiiiiiiiiiiis hakkas
Veronika tantsima. Ja uskuge mind, see on sündmus Lõpuks tantsis ta koos minu ja Mar´iga ja Maritiga
lava eest autentse meesansambli muusika saatel. Imetlusväärne oli Veronika jaoks see, et vahepeal üks
neist hüüdis vanaaegsesse ruuprisse tervitusi ja fraasi, et nad on moodsad! Mina ja Veronika jätsime
seltskonnaga hüvasti ja suundusime rahulolevatena oma elamisse möödudes teel paljudest tordatest
inimestest, kes hakkasid silma rõõmsameelsuse ja heasüdamlikkusega. Ülejäänud seltskond tantsis kella
kaheni öösel ning seejärel külastasid veel jazzi baari.

Palju ilusaid inimesi, palju muusikat, palju avastusi, palju emotsioone ja teadmist, et meie töötoad on
hinnatud väikeste laste, nende vanemate ning Don Bosco töötajate poolt ning teadmine, et me oskame
nende väikeste laste tähelepanu köita ning anda neile arusaadavalt midagigi meie kultuurist – see kõik
on väga hea tunne. Oleme ise saanud selle nädala jooksul siin ahmida endasse tohutult armastust selle
maa inimestelt ning juua suure sõõmu Galiitsia muusikapärandist.

Veronika tsitaat: See on tunne, mida peab siin ise kogema! Tulge vabatahtlikeks!!!



Nos vemos pronto, amigos!

Inge

Wednesday, June 27, 2012

Seitsme päev 27.päev

 Päev oli täis asjatamist. Kuna Veronika unustas kogematta üllatusmuna pallid maha, siis me pidime uued hankima. Vahel tekkis ka lootusetu tunne, et me ei leiagi neid Hispaaniast. Neid oli siin, aga muna oli pooleks tehtud ja palle sees polnud. Kui Kristi rääkis meile sellest, et Marit ei leidnud üllatusmuna Veronikaga otsimas käies, siis Kaidil tuli meelde, et kui me kahekesi linnas jalutamas käisime, märkas ta neid ühest poe aknast sisse vaadates, mis on täiesti uskumatu. Vahel tekkisid isegi uued iseed, kui me neid mune ei saa. Kuid õnneks me läksime Kaidiga neid otsima ja leidsimegi. Ostsime kohe kahe päeva jaoks. 20 muna oli 12 eurot, kuigi karbi peal oli kirjas, et üks muna maksab 1,2 eurot. Loomulikult seda parem Veronikale, sest tal tuli need oma raha eest kinni maksta. Ütleme nii, et õnneks läks kõik hästi.
 Õhtul vaatasime Hispaania ja Portugali mängu. Mäng oli nii pingeline, et isegi Veronikale hakkas see meeldima. Ütles, et tuleb meiega ka pühapäeval kuhugi välja kaasa kui me lähme. Loomulikult olime me kõik Hispaania poolt. Ja õnneks Hispaania ka võitis. Nad olid üsna võrdsed vastased.
 Järgmine mäng on Itaalia ja Saksamaa vahel. Eks näis, kes võidu saab ja Hispaaniaga kokku läheb.
Tänaseks ongi kõik.

Homseni,
Kaie

Tuesday, June 26, 2012

Kuues päev 26.juuni

Iga hommik toovad vanemad oma lapsed don Boscosse. Nendega tegelevad seal vabatahtlikud, Victor ja munk Farruco. Vabatahtlikud mängivad nenendega erinevaid mänge. Ühel vabatahtlikul on ligikaudu 7-8 last. 


Kristi palveränduri kepiga


Mida kõike don Bosco aias leidub


Veronika nõuseid pesemas pärast maitsvat lõunasööki. 

                                                                   
                                                                          Kristi ja Kaidi

Käisime Ingega Maritil külas ning tagasitulles tegime pildi. Pildil pole seda õiget emotsiooni näha. meil oli väga palav ja suur janu. Hiljem saime teada, et viludas oli 38 kraadi sooja. 

                                                       Mariti pool olles punusin talle patsi.



Õhtul käisime kõik koos väljas. Marit tutvustas meile oma inglannast sõbrannat Sophie't, kes on lihtsalt super  armas inimene. Tal on nii hea süda. Sain sellest kohe esimesest hetkest aru, kui teda nägin. Kui liikusime välikohvikust sisse, siis meiega ühines ka Mar, kes on Hispaanias sotsiaaltöötaja. Ta oli ka väga armas ja nad said Ingega töökogemusi ja ideid jagada. 

Tagasitee


Tsau, 
Kaie

Viies päev 25.juuni

 Hommikul 10 minutit enne üheksat tuli meile järele Diego ema Pilar, kes viis mind ja Kristit bussijaama, sest meie olime veel Cabio hotellis. Teised said õhtul Diegoga Santiagosse tagasi. Pilar on väga armas ja siiras inimene, kes on oma kolme poega soojuse ja hoolega kasvatanud.
Kuskil poole üheteistkümne ajal olime Kristiga juba Santiagos. Don Boscosse saime aga teed küsides. Sellega tulime hästi toime, piisas vaid paarist sõnast ning kätest ja jalgadest.
Kell 12 tuli päeva kõige põnevam osa. Victor oli koostanud viktoriini, millega saime kontrollida oma teadmisi. Kui ausalt öeldes, siis ei teadnud ma päris paljusid asju Hispaania kohta. Tavaliselt kui ma lähen kuhugi reisile, tutvun ma selle riigi kultuuriga. Teen enda jaoks väikese ülevaate, kuid praegu pean häbiga tunnistama, et ma polnud end selleks küll valmistanud.
Mind suutis järjekordselt üllatada Veronika oma andekuse, taibukuse ja asjade mäletamise poolest. Ta tegi meile enamus valdkondades(muusika, film, geograafia jms)silmad ette. Millest meil on ainult õppida.
Pärast viktoriini valmistusime õhtuseks Eesti kultuuri tutvustamiseks. Kaidiga käisime poes veel viimaseid vajalikke asju ostmas.
Tehtud sai kaerahelbe küpsiseid ja kamajook, mis läks teistele vabatahtlikele hästi peale.
Pärast väikest sissejuhatust tegime siseruumis pisikese kontserti samuti vabatahtlikele ning hiljem liikusime välja tantse õppima. Tegime reilendrit, kaerajaani ning labajalga. Vabatahtlikud olid kiired õppijad tänu Kaidile ja Veronika taustamuusikale.  




 Üle aja on meil siin sidrunipuu.


Õhtut,
Kaie

Neljas päev 24.juuni


Käisime Puebla ühes kõrgeimas tipus el Mirador de la Curota, mis oli ligikaudu 514 meetrit kõrge. Mineku ajal läks Mariti autol kägigukast katki. mis tähendab, et me pidime kõik seitsmekesi tulema Diego autoga- Diego, Marit, Inge, Kristi, Veronika, Kaidi ja mina. Kitsas oli, aga jõudsime nii hotelli, et politsei ei pidanud meid kinni pidama. 


Viimane teerada enne mäkke jõudmist

Mäe tipp, kus avanes ilus vaade igale poole. 
 Hispaania mägedes elavad metsikud hobused ja teistsugused(karvasemad)lehmad. Meie küll lehmi ei kohanud, kuid aga hobuseid küll.


Kaidiga mäe tipus

Marit mäe tipus



  
Selline näeb välja Hispaanias surnuaed. Ja kui surnukeha on umbes kümme aastat juba sees olnud, siis korjatakse kondid kokku ja sinna saab juba järgmist matta. 

Bussijaamas oodates bussi, mis lõppude-lõpuks jäi tulematta. Me vaatasime valet aeg. Vaatasime aega, mis kehtis kevadel tudengite ajal. Seejärel pidime mõtlema lahenduse, kuidas Santiagosse saada. Kuna Diego sõitis Martitiga niikuinii Santiagosse, siis kolm meist- Kaidi, Veronika ja Inge läksin nendega, aga mina ja Kristi veetsime veel ühe öö Cabio hotellis.


Tegime mõned fotod kõndides Cabio hotelli. Esimesel on kaev, mis näeb päris moderne välja. Teisel on viljahoidla, kui hoolikalt silmitseda maja alumist osa, siis on aru saada, et see on kõrgendus. Maja on kõrgendatud seepärast, et rotid ei pääseks viljale ligi.



Tervitades,
Kaie

Kolmas päev 23.juuni

 Hommikul kella kümne ajal sõitsime-Marit, Kaidi, Inge, Veronika, Kristi, Diego ja mina Puebla de Coruñasse. Kohale jõudes paigutati meid tubadesse. Koos olid ühes toas- Kristi ja Inge, Kaidi ja mina ning Veronika sai omaette toa. Kui olime endid hotelli sisse seadnud, tutvusime lähemalt pererahvaga. Eriti heale jutulainele sattusid pereisa Rafael ja Veronika. Pärast pikka jutuajamist valmistas Diego koos Pilariga, kes on tema ema, meile lõuna. Sõime mereande, mis maitsesid enamjaolt kõigile, kes polnud varem proovinud. 
Käksime randa. Olime kohas, kus polnud palju inimesi ja sai rahulikult ujuda või päevitada. Kuna oli jaanipäev, siis õhtul toimusid igasugused kontsertid. Nende traditsioonid jaanipäeval on Eestiga üsna sarnased. Meie ka hüppame samuti üle lõkete ja toimuvad mitmesugused kontsertid. 
Meie õhtu lõppes tagasi jalutades sellelt nö peolt. Kristi laulis meile ühe laulu, mille nimi on ''Summertime''. Tal on väga kaunis hääl.





Kaidi



Tervitades,
Kaie

Teine päev 22.juuni

 Meie hommik algas lennuga (7:45) Santiago de Compostelasse. Lend kestis poolteist tundi. Lennujaama jõudes tuli välja, et pagas, mis pidid ammu Santiagos olema, ei olnud veel kohale jõudnud. Neid pikka aega taga ajades jõudsid need lõpuks meieni. Lennujaamas oli meil vastas Victor, kes on meie kui vabatahtlike tuutor. Tuutor kordineerib vabatahtliku tööd, suhtlemist jms.
 Victor viis meid ööbimiskohta, mis asus munkade majas. Kõik peale Kaidi ja minu said omaette toa. Toad on tagasihoidlikud kuid mugavad. Eriti ilus vaade avaneb Veronika ja Kristi tubade akendest. Sealt on näha sidrunipuud, mida meil Eesti ei kohta. Kaidi ja minu aknast avaneb vaade naabri rõdule, mis on täis igasugust toredat kraami nagu näiteks: veini pudeleid, puuvilju, juurvilju ja ka üks seakints. Väga eriline on kuulda kuke kiremist ja linnulaulu. Peaaegu igas majapidamises peetakse kukki ja kanu. Meil kohtab sellist asja ainult maal, kuid siin on see täitsa tavaline asi, et linnas peetakse kukki ja kanu. Kui olime end mugavalt sisse seadnud ja ka väiksese siesta pidanud, siis suundusime don Bosco majja lõunasöögile. Lõunasöök koosnes praelihast, kartulitest, peperoni pipra kaunadest, lehtsalatist ja kõrvale pakuti pehmet saia (pan). 
 Pärast lõunasööki oli meil esimene rühmatöö koos Victoriga, kus panime kindla plaani paika. 
Hiljem oli ekskursioon Santiago linnas.






Õhtusöök

 Kaidi õhtusööki demonstreerimas.

































Tervitades,
Kaie